Arstidel on suur valik maksahaiguste korral kasutatavaid diagnostilisi vahendeid, isegi kui haigusel on üsna tavatud sümptomid. Arstid viivad läbi traditsioonilise küsitluse ning palpeerivad (kompavad ja suruvad veidi) maksa ning tellivad vere- ja seerumianalüüsid, kuvamisuuringud või biopsia.1
Meditsiiniline küsitlus ja füüsiline läbivaatus
Maksahaigust kahtlustav arst püstitab diagnoosi hüpoteesi küsitluse alusel. Ta peab saama teavet varasemate haiguste, kasutatud ravimite ja toidulisandite ning tarbitud alkoholikoguste kohta. Paljudel haigestunud maksaga inimestel ei esine mingeid sümptomeid või on nende sümptomid pigem ebatüüpilised. Küsitluse käigus võib arst küsida teilt järgmiste sümptomite kohta.1, 2
|
|
||||
|
|
||||
|
Teie arst kontrollib teid kollasuse suhtes – kas teil esineb kollase värvusega nahka ja skleerasid (silmavalged), kas teie väljaheide on kahvatu, valge või tõrvakarva must. Füüsilise läbivaatuse käigus võib arst esialgu hinnata teie maksa suurust ja tellida selle kinnitamiseks ultraheliuuringu.1
Laboratoorsed uuringud maksahaiguste korral
Kasulikud diagnostilised analüüsid on:1
- perifeerse vere analüüs,
- erütrotsüütide settereaktsiooni kiirus ja CRV (põletikumarkerid),
- aminotransferaaside (ALAT, ASAT) sisaldus,
- kolestaasi näitajad – ALP, GGTP, bilirubiin,
- lipiidisisaldus,
- immuunsustestid viirusnakkuste (B- ja C-hepatiit, nakkuslik mononukleoos, CMV) diagnoosimiseks.
Täiendavad, sihipärasemad diagnostilised analüüsid võivad olla:
- autoimmuunhaigustele iseloomulike antikehade olemasolu,
- sapiteede läbitavuse hindamine – endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia (ERCP), kolangio-MRT,
- südametalitluse hindamine – ehhokardiograafiline uuring,
- maksabiopsia.
Biokeemilise diagnostika aluseks on vereplasma markerite analüüs, mida kasutatakse maksahaiguste hindamiseks ja jälgimiseks. Laborianalüüside tulemuste tõlgendamisel pöörab arst tähelepanu mitte ainult absoluutväärtustele, vaid ka nende omavahelistele suhetele.
Alaniniinaminotransferaasi (ALAT) ja aspartaataminotransferaasi (ASAT) taseme tõus võib viidata maksarakkude kahjustusele. Gamma-glutamüültransferaas (GGT) ja aluselise fosfataasi (ALP) tõus on aga tundlikud kolestaasi näitajad; nende kõrgemad väärtused võivad samuti viidata alkoholi kuritarvitamisele.
Teisest küljest võib albumiinide madalam tase viidata maksa vähenenud valgusünteesi võimele.3
Kuvamisuuringud maksahaiguste korral
Ultraheliuuring on üks peamisi maksa kuvamisuuringute meetodeid. See võimaldab hinnata järgmisi näitajaid:4
- maksa mõõtmed,
- maksaparenhüümi struktuuri ühtlus,
- koldeliste kahjustuste (kasvajad, tsüstid) olemasolu.
Doppleri ultraheliuuringut saab täiendavalt kasutada verevoolude kuvamiseks veresoontes.
Üsna uus uuring on elastograafia, mis kasutab ultraheli maksakoe elastsuse hindamiseks, seda kasutatakse vähenenud maksafibroosi ja tsirroosi korral.5
Invasiivsed maksauuringud – biopsia ja laparoskoopia
Mõnel juhul on diagnoosi määramiseks, haiguse staadiumi hindamiseks või raviotsuse tegemiseks vajalik biopsia. Biopsia tähendab, et nõelaga võetakse väike tükk maksakoest, mida seejärel hinnatakse mikroskoobi all.6 Kõige põhjalikum maksauuring on laparoskoopia. See protseduur viiakse läbi üldanesteesias, erandkorras ka paikse tuimestusega. See võimaldab arstil otseselt uurida suurt osa maksa pinnast ja sapipõiest. Laparoskoopilise protseduuri käigus on võimalik võtta analüüsiks ka biopsiaproove.7
